Taaskord kõrged külalised

Täna oli meil ekskursioon Saksamaa Riigimetsasüsteemi. Vastu võttis meid Schleswig-Holsteini liidumaa riigimetskond ning lisaks sellele olid veel kohale kutsutud külalised Surinamest, kes samuti oma riiki tutvustasid. Suriname on väga huvitav riik selle koha pealt, et seal on 16,5 mln ha maad ja 90% sellest on kaetud metsaga. 560 000 inimest sellist ressurssi juba nii lihtsalt välja ei kurna, mistõttu majandatakse metsi ka peamiselt riigi põhjaosas.

 Suriname ajaloost võib lugeda, et nad on endine Hollandi koloonia, mis oma iseseisvuse 1975 aastal välja kuulutas. Rahvustelt on nad üks paras rahvaste kompott, nagu nad ise naljatledes ütlesid - nende riigist võib leida kõikide rasside esindajaid. Puidu eksport koos metsandussektoriga on vaid 1,5% riigi SKP-st. Enamiku sellesse toob kulla, koobalti ja teiste maavarade kaevandamine.

Siin ka väikene pilt Suriname esindajatest. Tegelikult oli neid kokku 15 ringis. 

Suriname metsandus on troopiline. See tähendab seda, et hektarile võib neil kasvada kuni 200 puuliiki ning kokku üldse esineb 600 puuliiki. Neid kõiki polegi võimalik realiseerida, seega keskendub metsandus vaid üksikutele liikidele, mida on võimalik realiseerida. Lageraieid ei tehta, sest kogu puidule pole kasutust. Kütta neil oma majapidamisi pole vaja, sest kui kuulajatest keegi vastavasisulise küsimuse küsis, siis pahvatasid kõik Surinamelased naerma ja ütlesid, et palav on niigi, miks veel peale kütta. 

Oma metsi majandavad nad liisingute käigus. Kompanii, kes raiub, saab puidu endale. Liising kehtib 20 aastat ja siis tuleb see riigile tagastada. Puitu tohib langilt raiuda iga 25 aasta järelt ja ka sellisel korral vaid 25 tm/ha peale. Mis tähendab, et puidu väljaraiumine metsadest on väikeste koguste kaupa. Tegelik väljaraie aga pidi metsades olema veelgi väiksem - nii 10-15 tm/ha ühe liisinguperioodi vältel. 

Pildil Hermann ja Annika

Riigimetsast Schleswig-Holsteini liidumaal rääkisid meile Hermann Bosse, metsakasvatuse ja puiduvarumise spetsialist. Samuti meie kursusekaaslane Annika Valentin, kellega Rootsi Põllumajandusülikoolis sai koos õpitud. Ning teistest tuttavatest ka Christiane Herty, kes kogu meie praktika siin Saksamaal planeerinud ja ette valmistada aidanud on. 

Riigimetsa kohta Schleswig-Holsteinis võib ütelda, et seda on kokku 55 000 hektarit. Siin töötab 30 metsnikku. Raiemaht järgmisel aastal 250 000 tm, kesmine puidu tagavara on 326 tm/ha, keskmine puidu müügihind on 59 eur/tm, mis näitab palgi suurt osakaalu. Puidu juurdekasv hektarile on 9-10 tm/ha. 

Peale sõda istutati Schleswigh-Holsteini piirkonda palju okaspuid, peamiselt kuuske. Samuti on lehisel suur osakaal riigimetsas tänu pealesõjajärgsele metsastamisele . Enimlevinutest lisanduvad tamm ja pöök.

Riigimets on ennast orienteerinud ümber ning kuuske enam ei propageeri. Lisaks lageraiete keelustamisele suruvad nad jõuliselt sellele, et kuusemetsad asendatakse looduse poolt soositavamate puistutega ning uuendada soovitatakse pöögi, tamme ning teiste lehtpuudega. Kuigi kuusikud leviksid siin ka ilma inimese poolsete mõjutustega, siis domineerivad kuusikud praegu paljusid liivaseid muldi, mis looduse poolt ei oleks kuusikuteks kujunenud. 

Riigimetsa peamised prioriteedid metsade uuendamisel on loomulikkus ja stabiilsus. Nad tahavad metsamuldadele sobivaid puistuid, ehk mis vastavatel muldadel looduslikult esineks ning lehtmetsad/segametsad on muutuvate kliimatingimuste ning sellest tulenevate mõjutuste nagu kõrgemad temperatuurid, tuul, muutuvad sademed, putukad, seenhaigused suhtes stabiilsemad. Samuti makstakse erametsaomanikele toetust, kui nad uuendavad oma lanke 80% ulatuses lehtpuudega. 

 Samuti sai selgeks, et meil hakkab praktika lähipäevil ka lõppema. Teiste eestlaste, Triinu ja Priiduga, me enam ei kohtu, kuna oleme oma viimased 2 päeva oma juhendaja hr. Niemölleriga metsas. Samuti ei kohtu me enam meid siin lahkesti võõrustanud Annika Valentini ja Christiane Herty-ga. Sai nendega hüvasti jäetud ja koos Annikaga ka mälestuseks üks pilt võetud meenutamaks meie Rootsis koos õppimist. Ehk siis korduspilt ammuste aegade valguses.

Mis maksab saiapäts?

Rohkem, kui kaks hästi pikka paid. Tegelikult ei olegi siinne elu niiväga erinev, vähemalt poelettidel ringi vaadates .... kõrvale jätmata keskmise Eestis töötava kodaniku netosissetuleku, muidugi. Mul ei ole, kahjuks, pilti 30ndates aastates harvesterioperaatori näoilmest, mille ta tegi seepeale, kui teatasin, et meie pensionid on sellised u. 350 eurot. Was!?! Das kann nicht sein!! "Poisid, 350 eur läheb teil nädalavahetus Flensburgis maksma, kui te pidu panete". Käisime Flensburgis, aga sellist summat ei läinud kohe kaugeltki mitte. Päritoluriigi kasvatuse ja suhtumise küsimus.

Mida aga teha õhtuti? Minna pubisse (Kneipe), minna magama või hoopis .... tankima?! Just! Sest seletamatul kombel on siin tanklates hinnakiri sõltuv õhutemperatuurist ja luksidest (päevavalgusest). Nimelt on õhtuti, mida aeg hilisem, kütus järjest odavam. Ja mitte reeglipäraselt - ikka mõni õhtu odavam ja teisel jälle kallim. Õhtuti ongi lausa väike järjekord tanklas, mis toob ette mälupildid lähiajaloost....

Hommikul on küttel jälle teine hind, päeval muutub ja õhtul veelkord (või paar). Hinnamuutus on täiesti arvestatav. Nt meie paagitäie peale lausa 5-6 eurot. Ehk siis 5-8% ikka muutub. Küsisin siis kohalikelt, et mis värk selle küttega on - vastati, et esmaspäeva hommikul pannakse hind maailma- ja siseturu järgi paika ja pärast seda kõigub alla-üles nädala vältel uue esmaspäevani ...

Teine asi, mida ära märkida soovin, on kiirus. Õigemini selle puudumine. Jah, seda teab igaüks, et Saksamaa on Autobahn'ide riik ja siin võib iga vähegi sügeleva parema jalaga kodanik oma sõiduki piire parasjagu kiiruspiiranguta lõigul suhteliselt ohututes tingimustes ära proovida. Ja tore on ju seda võimalust kasutada. Seda kummastavam on tõsiasi, et LKW-d ehk veoautod/rekkad uimerdavad tavalistel teedel. Ja mitte vähe! Täiesti korralik tee, piisavalt lai, ohutusrida mõlema suunavööndi ääres ... ja kiiruseks on selline sujuv 65-70 kmh. Ja 12 kuni n+1 autot sabas, kellest mitte keegi mööda sõitma ei hakka. Ning maantelõigu kiiruspiirang 100 kmh. Saime päris pikalt pead murda, arutleda ja mahlakaid väljendeid kasutada ... sest no olgem ausad, kui sa Eestis rahulikult 85-90-ga sõidad, siis lendab rekka sellise lahinaga mööda, et peamiseks küsimuseks jääb see, kas klaasipesuvedelikku paagis veel piisavalt on. Sai jällegi kohalikega suheldud ning selgus huvitav tõsiasi - tavalisel kõrvalmaanteel ehk Landstrasse'l on rekkade kiiruseks piiratud 60 kmh ning suurtel A-teedel ja Autobahn'idel 80 kmh (tegelik 90-100). Selline seadus kehtib, pärinedes sellest ajast, mil tehnika oli väga teistsuguse võimekuse ja ohutustasemega.

Viimane tänase postituse teema on NOK. Nord-Ostsee-Kanal ehk Kieli kanal, mis meie elukohast 8 km kaugusel. Kanal ühendab Läänemere Põhjamerega ning laevad saavad vältida Taani tormiseid väinasid ning lõigata u. 460 km võrra oma teekonda lühemaks. Seetõttu on see üks tihedaima liiklusega inimese poolt rajatud veeteid maailmas. Mis aga märkimist väärib, on fakt, et kuna see on justnimelt inimese poolt kaevatud, siis peab sellest üle pääsema ... tasuta! Jah, selline seadus Saksamaal ongi. Nii et kui on väiksem asula või ületuskoht, kus silda pole, siis seal on praam ja selle rõõmsad operaatorid, kes lahkesti tasuta üle viivad. Mõistlik seadus selline! 

Vahepalaks kohalikku huumorit

Reedese päeva puhul kaks paika pidavat ning siin kehtivat lausumist:

1. Freitag nach eins macht jeder seins. /reedel alates kella ühest teeb igaüks omi asju /

2. Kein Bier vor vier! /enne kella nelja õlut ei jooda /

Eriilmelised metsaomanikud

Inimeste kirjusus, kel on metsad ja soovivad neid omamoodi majandada, on Saksamaal suur. Lisaks sellele on neist ka 90% kohaliku metsaühistu liikmed. Ja täiesti levinud praktika on ka see, et vastupidiselt sellele, et metsaomanik tuleks ühistu juurde sooviga metsi majandada ning nõu ja abi saada, pöördub ühistu oma metsaomaniku poole kui teab, et seal või seal metsas võiks jälle ühte teist teha. 

Mõtlesin, et panen mõne näite metsaomanikest, kellega oleme siin pooleteise nädala jooksul kohtunud. Jätan sel korral välja täiesti tavalise mõne hektari omaniku, kellesuguseid pea igal päeval näeme. 

Kandidaat nr. 1: Hochseilgarten

Antud juhul on tegemist mehega, kes juhatab seiklusparki. Park on rajatud suurde pöögimetsa ja pöökide küljest radieeruvad igas suunas köied, mis viivad teise puuni ja tänu sellele saab ühe puu juurest mööda atraktsiooni teise juurde ronida. Kuna tegemist on aga metsaga, mis metsakasutusest väljas, siis peab ta kohaliku seaduse kohaselt mõnda teise kohta metsa istutama asemele. Samas peab sedasama pöögimetsa ka hooldama, et oleks tagatud külastajate ohutus langevate okste eest. 

Kandidaat nr. 2: Die Wacken Team

Wackeni meeste puhul on tegemist ülisuure metalmuusikafestivali korraldajameeskonnaga. http://www.wacken.com/

Kuna nende festival paisub igal aastal suuremaks ja algne festivaliala on väikseks jäänud, siis sel aastal nad laienesid ning võtsid maha veidi üle hektari metsa ning tegid sellest festivaliala. Vastavalt kohalikele seadustele peavad nad nüüd asemele istutama 2 korda samapalju metsa põllumaa arvelt. Selleks olid nad ostnud ühe 2,3 hektarise heinamaatüki ja meie juhendaja hr. Niemöller oli kutsutud nõupidamisele kuidas seda ala metsastada ja milliste liikidega. Kokku sai lepitud, et Niemöller teeb plaani, teeb hinnakalkulatsioonid puuliikide istutamiseks ja maapinna ettevalmistuseks. Edasine tegevus toimub ülalnimetatud töödest lähtuvalt. 

Kandidaat nr. 3: Mõni mõis

Kuigi ma ei tea selle mõisa nime ja pildil on vaid suvaline mõisalaut, siis võib vaid öelda, et tegemist oli väga rikaste mõisnikega, kel majas mitmesajaaasta vanune mööbel ja kel maadest/rahast puudu ei tulnud. Nende maade hulka kuulus ka 460 hektarit metsa, millest 120 oli ostetud aasta eest. Metsamaade kohta olid neil olemas korralikud kaardid iga puistu vanuse, liigilise koosseisu ja olukorra kohta ning meie ülesandeks oli prioriteetsed metsaosad läbi jalutada ning otsustada, milliseid metsamajanduslikke töid neis metsades tegema peab. Nende metsade puhul polnud eesmärk rahaline sissetulek kuivõrd metsade kvaliteedi tõstmine läbi raiete. 

Kandidaat nr. 4: Pärandus

Perekond, kelle isa suri ja jättis neile päranduseks 60 hektarit üliheas korras olevat metsa. Isa oli kogu elu neid metsi ise majandanud ja oma käe järgi kujundanud paremat puitu sealt kunagi välja võtmata. Nüüd on lastel pärandus käes ja lihtne soov seda järjepidevalt majandada. Käisime selles metsas ringi nendega kokku kolm tundi ning sai selgeks, et nad ei soovi raiuda mitte midagi peale selle, mis on hädavajalik. Hoopis tahetakse metsi püsivalt majandada nii, et nende hea seisukord säiliks, puidutagavarast rääkimata. Ja pöörati hoopis palju rõhku üksikpuudele nagu nt. ca 50 cm läbimõõduga kirsipuu, mille nad tahtsid rahaks teha ja tee ääres seisvad tammed, mille võra tahtsid kärpida. Ühistu poole ei pöördunudki nad selleks, et mets oleks vaja rahaks teha vaid tahtsid abi ja nõu, kuidas pärandit püsimetsana edasi majandada. Selguski, et neil pole vaja metsast raha teha, kuna mõlemad on väga hästi teenivad ametnikud suurlinnades ja maakodu on hobiks. 

Vot selliste metsaomanikega on meie teed siiani siis ristunud. Päris huvitavad kogemused need kõik. Ja tore on see, et need inimesed on kõik pöördunud kohaliku metsaühistu poole nõu ja jõu saamiseks. Jõudu!

Jälitustegevus jätkub

"Tahate teada, miks me täistüvesid lõikame? Tahate selle kohta KÕIKE teada? Aga palun!" 

Meie juhendaja programm tänaseks: iseseisev ekskursiooni pea kaks kümnendit heaks koostööpartneriks olnud Holz Ruser saeveskisse, kus meid võtab vastu kohalik ostujuht Herr Oliver Stein. Edasist võiks jätkata umbes 7 lehekülje pikkuse tehnilistest detailidest pungil jutuga, kuid lasen piltidel ja lühikestel faktidel sel korral tehnojutu üle võidutseda. Lühidalt öeldes oli see üks parimaid ekskursioone saeveskisse, millel üldse käinud olen - kogu tootmisahel näidati algusest lõpuni, kõikides juhtpultides sai käia ning küsida ja päeva lõpuks tekkis kogu siinsest metsamajandusest (täistüved) täiesti uus arvamus. Kõigest siis järjekorras:

Tooraine varumine: peamiselt Põhja-Saksamaa (Schleswig-Holstein, Mecklenburg-Vorpommern ja Niedersachsen) ja Taani. Mecklenburgi liidumaalt võib vedada ainult kuni 18 m pikkuseid palke, mujalt 20 m. Varemalt oli autodel peal 25 tm jagu materjali, kuid sellega mindi lubatud 40 tonni piirist üle. Nüüd on autodel 20-25 tm peal, s.t. 6-8 pikka palki ja kõik. Politsei pidi regulaarselt otse saeveski väravas autosid kaalumas käima. Klassika. Vedu käib ööpäevaringselt, päevas tuleb kohale u. 600-800 tm materjali. Ümarmaterjali ladu on 30 000 m3, mis on veskile u. 5 nädala varu. Kui koorem maha laetud, siis tõstab auto kahveltõstuk metsamaterjali asemel hoopis tüki rauda ja kaks telge topeltrattaid endale selga ning on selle tulemusel tühjalt liikudes väga kompaktne ja kuluefektiivne. 

Seejärel läbib materjal sorteerliini (polnudki oma silmaga 20 m pikkuse materjali sorteerliini näinud) ning siis läheb palk veel liinil olles tüükaosa ümaraks freesimisse, seejärel koorijast läbi ja siis "paljastatult" otse 3D mõõtjasse. Operaatori kabiinis on kohe ekraanil näha CAD-tarkvarale sarnane igas suunas liigutatav ja üle vaadatav 3D mudel koos kõikide kõverustega ning kohe ka esialgne saekava. Seal toimubki kohe iga noti optimeerimine - Holz Ruser teeb ainult tellimuse peale materjali, s.t. standardmõõte lattu ei tehta. Juba mõõtmisliini peal viiakse arvuti poolt kokku klientide tellimus ja selleks sobiv materjal. 

Saeliin ise oli samuti voll-automatisch ehk siis võimeline 50 jooksvat meetrit saematerjali minutis tootma. Kuna lõigatakse väga suur hulk eri mõõte korraga, siis on see näitaja 3 korda väiksem suurtest veskitest, mis põristavad standardmõõte, nagu Vändrast saelaudu ....
Märkimisväärne on see, et juba mõõtmisliinilt on teada 3-dimensiooniline täpne mudel igast palgist, siis keerab arvuti saeliini sisse sõitva noti veel täpselt õigesse asendisse, et planeeritud saekava võimalikult optimaalne oleks. "Puit on kallis," ütles härra Stein. Pildil just masinast läbi jooksnu pruss ja lauad, mis järgmisel liinil servamisele lähevad. 

Edasi 180 m pikkusesse halli, mis on täis enda saetud-kuivatatud ja ka sisse ostetud KVH-d. Mida? Konstruktionsvollholz ehk ehituse standarditele vastav täispuit. 

KVH käib liinilt läbi, käsitööna markeeritakse halvemad oksakohad fotosilmale loetava markeriga ära ning siis tükeldab saag jupid valmis pikkustega paarkümmend sentimeetrit kuni paar meetrit. Masin freesib otsad ära ja sama lükkega on juba liim vahel ning siis surutakse kokku. Niimoodi tekivad kuni 20 m pikad prussid. 

Naljatasin siis, et "nüüd on teile meeldiv 20 m pikk materjal jälle tagasi ühes tükis ja oletegi jälle õnnelikud.....". Igal juhul optimeerib arvuti jällegi õiged pikkused, värskelt liimitud puit läheb höövlist läbi ja lõigatakse tellitud pikkusega juppideks. Täna olid nendeks konkreetse kliendi sarikad. Edasi pakendamine ja kõik ... ? Mitte siin. Saeveskil on veel oma puidutöötlemise tsehh, kus töötavad kõrgelt välja õppinud insener-puussepad, kes teevad juba CAD-tarkvaras sisse tulnud nt. katuse konstrukstiooniprojekti kohaselt kõik vajaliku materjali valmis, nii et ehitusplatsil jääb üle ainult kokku panna. 

Täisautomaatne 3D freespink tahab ainult õigete pikkustega juppide ette tõstmist ning pärast õiges järjekorras materjali otse kliendile mineva kaubana transpordiks komplekteerimist. See keerukus, mis tasemel detaile valmistati, oli minu jaoks midagi erakordset. Küsisin paar küsimust ka selle peale ütles operaator ilma naljata: "See masin teeb sulle täispuidust õllekannu koos sangaga ka valmis, kui soovid". Paar nalja hetkel käivast Oktoberfest'ist kuulusid muidugi asja juurde. 

Nii et väga optimeeritud, üleni tehnikat ja elektroonikat täis tootmine. Kõrgtase. Ja selle kõige juures efektiivne. Märgin ära veel selle, et ainuüksi tootmisjääkidest müüakse välja 11 (!) erinevat sortimenti: erinevad fraktsioonid freesijäätmetest, s.h. jaotus puuliikide kaupa, mis läheb kõrgklassilise tselluloosi tootmiseks. Nt hariliku kuuse freesijäätmete hulgas ei tohi olla sitka kuuse punakaid jäätmeid - rikub kohe värvi. Lisaks erinevad saepurud ja ka hakkpuidud (puukoorega ja puukooreta). Mõelge vaid, mis tehniline tase peab olema, et tootmises, mis kogu aeg vastavalt kliendile tegutseb, kõiki neid jäätmeid eraldada, koguda ja seejuures kvaliteeti tagada.

Veelkord täistüvedest

Täispikkuses puutüvede lõikamine kasvavast metsast on praktika, mis jääb kodumaal eelmise sajandi ning režiimi meenutuseks. Küll aga on see kasutusel siinmail. Kummaline on seda kõike uuesti näha ning uurisime siis asja lähemalt: mis ja kuidas siis käib.

Kõigepealt langetab-laasib-järkab harvester soviva mõõduga tüved 18 m pikkusteks palkideks. Sellise pikkuse juures on palgid vetruvad ja hüplevad nagu pikad spagetid.

Harvesteri mõõtmistulemust küll usaldatakse, kuid täistüvede puhul peab olema täpselt teada, mis liiki (nt harilik kuusk, sitka kuusk, ebatsuuga), mitu tükki ning mis mõõtmetega palgid on lõigatud. Selleks puhuks on vastav mõõtja langil, kes kogu sortimendi kirja paneb.

Seejärel veetakse tüved 3-5 tk kimpudena langilt vahelattu. Selleks on vaja üksjagu ruumi. Eriti probleemne on täistüvetehnoloogia harvenduse lankidel, millel on tihti näha vigastusi, mis justnimelt kokkuveost tekkinud. Siinkohal väärib mainimist, et traktori lohisti küljes olev spetsiaalse tugevusega köis, mis lisaks kasutuses olevatest kettidest vähem tüve vigastab, maksab 800 eurot (!) u. 30 meetri kohta.

Vahelaos upitatakse tüved üksteise otsa virna ning siis jäävad need äravedu ootama. 

Ka transport ei ole lihtne - vaja on spetsiaalset haagist ning ka Saksamaal tahetakse lähitulevikus autorongi maksimumpikkuseks 18 meetrit seada, see aga paneb praeguste pikkustega täistüvede lõikamise otstarbekuse kindlasti küsimärgi alla. Hindadest: kuna saeveskid eelistavad täistüvesid, et ise otsustada hetkeolukorra põhjal, milliseid pikkusi parasjagu vaja, siis makstakse materjali eest ka head hinda - kuuse täistüvede eest 85 eurot tihumeetri kohta. 

Nädal täis

Tänasel päeval sai praktika toimumise algusest täis nädal. Selle aja jooksul on aga nii mõndagi juhtunud ja täiesti mõnus aeg väikesi kokkuvõtteid teha. Päevad on täistööpäeva mõõtu ja alla 8 tunni ei taha ükski päev tulla. Ka täna olime kell 8 juba valmis nagu sõdurid ja otsekohe läksimegi metsa. Eelmisel nädalal sai mitmeid lanke sisse märgitud, kus kuusikud raiesse läksid. Siinse korra kohaselt siis harvendusraiesse. Reedel lanki sisse märkides oli samale langile juba saadetud ka harvester, kes meiega samal ajal juba meie poolt märgitud puid maha langetas.

Huvitav on näha, kuidas enda poolt tehtud töö järgmine etapp käima läheb. Harvester on harvendusraie tarbeks aga väga suur tellitud. Kaaluks 18 tonni, all 4 telge ning rataste sees on vesi, et masin ümber ei läheks. Lank ise on aga tugevalt juurepessi nakatunud kuusik ning seega võib ta allesjäävate puude juurtele küll päris palju kahju teha. Aga ometi ei tohi sellises kuusikus lageraiet teha ja tuleb harvendusraietega majandada. Harvesterijuht ise küll ütles, et see masin on ikka lageraiete jaoks kujundatud ja ta näeb väga tihti kurja vaeva nende harvendustega. Järgnev pilt iseloomustab raieteed ennast. 

Puit lõigati sellise raie käigus päris eriilmelistesse mõõtudesse. Kõige pikemad ja kvaliteetsemad jupid lõigati mõõtu 5,13 meetrit, peenpalgi pikkuseks oli 4,13 ja pelletitööstuse tarbeks lõigati 2,5 meetrised jupid. Pildil Margus mõõtmas üle ülalnimetatud sortimente:

Tänaseks päevaks oli ka päris palju raiutud puidust metsast välja koondatud ning enam mitte metsa all vedelev. 

Huvitav on samas see, et kõiki harvendusraiesse läinud puid harvesteriga langetada ei saanud. Otse kinnistu piiril oli üks teerajaäärne rida 140-150 aasta vanuseid Sitka kuuski. Nende langetamiseks kutsuti kohale mees suure saega. Eestis nii suure saeplaadiga saage iga päev ei näe. 

Kuna aga kuused kinnistu piiril paiknesid, siis Saksa ordnungi kohaselt neid naabri maadele langetada ei saanud. Seega oli saemees langetanud need risti kinnistu piiriga. Tulemuseks see, et paar nendest suurtest kuuskedest oli püstiseisvate kuuskede najale nõjatuma jäänud ning veel see, et seda suurt ja rasket palki väga keeruline nüüd metsast kätte saada. Palju mõistlikum oleks ju olnud langetada puud piki kinnistu piiri ja seeläbi ka väljaveoteega. Aga millegipärast saemees seda teinud ei olnud. Nüüd kutsuti olukorra lahendamiseks appi harvesterimees, kes siis neid palke seal metsast otsapidi välja tirima hakkab nii, et neid saaks vajalikku mõõtu lõigata ja kokkuveoks ette valmistada. 

Kuidas see kõik lõpuks välja näeb, näeme ehk paari päeva pärast. Praegu aga tööd käivad edasi ning meie siirdusime peale selle langi külastust järgmisi lanke ette valmistama. 

Kirjutas Arvo

Kõrgete külaliste ootuses

Landwirtschaftskammer Schleswig-Holstein Hohenwestedt'i kontori inimesed, kellega meie põhiliselt kokku puutume, planeerisid juba eelmisel aastal Schleswig-Holsteini liidumaa kantsleri endale külla kutsuda. Põhjuseks siis 2012. aastal vahetunud kohalik valitsus ning soov uued inimesed erametsanduse käekäiguga kurssi viia. Meie arvates väga hea initsiatiiv metsaühistu poolt. 

Nüüd on asi nii kaugel, et oktoobris tulevadki VIP-id kohale. Kuna erametsanduse tutvustamiseks ning toetuste kasutamise näidete ja jätkuva vajaduse näitlikustamiseks on aega vaid 1 tund kontoris ning 1 tund metsas, siis sõitsime ühistu metsahärradega pikalt ringi ning planeerisime marsruuti, et pildile võimalikult mitmekesine mets jääks. Tähtis on ära näidata noorendikud: tarastatud ja tarastamata, õnnestunud ja mitte nii hästi õnnestunud. Okaspuu- ning segakultuurid. Poliitiline maastik tahab muidugi näha peamiselt ilusaid lehtpuukultuure, kuid see ei ole siinset mullastikku arvesse võttes just igal pool võimalik - küll on kasvukoht liiga liivane või siis hoopis liiga niiske, põhjavesi paigal või hoopis liikuv. Liiati on siin piirkonnas suhteliselt arvukalt metskitsi, punahirvi ja kabehirvi, kes lasevad eriti pöögi kallal oma hambad mõnusalt käima. 

Alumisel pildil ongi näga kuuse ja pöögi segakultuur, millel on ulukid juba hea maitsta lasknud. Lisaks kasvab hoogsalt peale lindude abiga jõudsalt leviv toomingas - inimese rajatud noorendikud vajavad pea alati jätkuvat hoolt, nii ka siin. 

Multšitud kändudega lank

Ja meid viidi lageraielangile!

Kuid enne veel ... kell 8 hommikul, kui väljas oli napp 8 kraadi sooja, suruti meile pihku koopiamasinast veel soe tõmmis tänahommikusest kohalikust ajalehest, millel seisis: "Wut auf Jäger - 50 Hochsitze zerstört" ehk tõlkes "Viha jahimeeste vastu - 50 jahipukki rikutud". Hõõrusin uniseid silmi ja süübisin kõigepealt pilti, millel jahipukk külili asendis. Miks küll? Artikli lugemisel selgus, et meist u. 50 km kaugusel idas, Neumünsterist lõuna suunas oli viimaste ööde jooksul "korda" saadetud vägitegu, milles organiseeritud viisil akutoiteliste saagidega viiekümnel jahipukil jalad läbi saeti. Põhjus? Ühe puki juurde jäeti siis kiri: "Kodanikud võitlevad tagasi: kasside ja koerte jahimeeste poolt mahalaskmise vastu". Arutlesime siis oma juhendajaga teemal, miks selline asi üldse toimuda sai. "Jah, see pole esimene kord. Mõned inimesed on täiesti hullunud, kui jahimehed mõne hulkuva koera või kassi maha on lasknud. Seepärast ka selline vastuaktsioon". Hiljem saime veel teada, et kuna pukkidel saeti jalad läbi, kuid neid ümber ei lükatud, võis pimedas saabunud jahimees lahtiste jalgadega pukki ronida. See aga tähendab, et seati ohtu teise inimese elu, mis omakorda tähendab kriminaalsüütegu ning kriminaalpolitsei on juba uurimise algatanud. Kogukahju hinnati u. 20 000 eurole.

Iseseisva ülesandena viidi meid täna lageraielangile. Hindasin pindalaks kohe 2,5 ha, tegelikus osutus hinnanguliselt 2,3 ha. Pole paha. Kuuse-männi segapuistu raiuti, kuna kuusel olid üraskid peal - lisaks kooreüraskile ka vähemalt kirjelduste järgi tundunud harkkidase kooreüraski (Ips duplicatus) kahjustus. Märkimist väärib, et lageraie = lagedaks raiutud ala. Mitte ainult, seal võiks lausa tantsupeo (küll ilma kontsakingadeta) käima lüüa - kännud olid juuritud ning multšitud ja kogu lank tasaseks tehtud. See töö pidi väga kallis olema, kui täpne hind jäigi teadmata. Kodumaal jäetakse ju seemnepuud, säilikpuud ning teatav kogus lamapuitu, kännud niikuinii. See siin oli nagu maisipõld, millelt tõlvikud koristatud ja taimemass jalge alla tambitud. Meie ülesandeks on nüüd liivasele kasvukohale vastavad puuligid leida ning töötada välja uue kultuuri liigiline koosseis, istutustihedus ja selle põhjendus, taimede ja istutuse maksumus - kõik Eesti hindadega, et saaksime kohalikega võrrelda. Lisaks peame arvesse võtma, et üle 20% ei või okaspuud kultuuris olla, muidu ei saa tehtud töödele kuni 85 % ulatuses hüvitist.

Mulle kui metsameistri ameti pidajale hakkas kohe silma esimene metsatee, mis oli vett täis ja isegi juhendaja linnamaasturiga osaliselt läbimatu. Seninähtu põhjal oli jäänud mulje, et kõik teed on head või väga head. 

Betooniga kaetud kohalik vallatee, mis läbib metsa. Ei ole ainult metsa tarbeks ehitatud. Mis siin viga rekkadel sõita?

Tee, mis viib metsa ning mis on põllumajandustehnika ning puidurekkade koostoimel tuksi keeratud. 

Esimesed praktikapäevad

Eilsel päeval, ehk siis esmaspäeval, alustasime oma praktikat. Hommikul kohtusime kohaliku erametsakeskuse (Landwirtscaftskammer Schleswig-Holstein) töötajatega. Peale sissejuhatava kohtumise lõppu siirdusime koos oma praktikajuhendaja Martin Niemölleriga juba esimest korda välitöödele. Kõigepealt siirdusime tema kontorisse, mis asub Hohenwestedt's. Seal kohtusime ka mitmete kontorit töötajatega. Huvitavat kontori toimimise kohapealt on nii mõnetigi: Kõigepealt on metsaühistuga liitunud ca. 90% kõigist metsaomanikest piirkonnas. Metsatükid ise on aga väikesed, keskmiselt 4 hektarit omaniku kohta. Kõige suurem osakaal on kuusikutel 50%-ga.

Samuti oli üllatav, et saksa metsnikud teevad oma tööd siiamaani vaid kaartide alusel, puuduvad seega igasugused digitaalsed andmebaasid. Nagu vanal heal ajal, peavad metsnikud oma ala väga hästi teadma, et suuta kiiresti ja efektiivselt oma tööd teha ning kartoteegist kõik kaardid üles leida. 

Praktikajuhendaja Herr Martin Niemöller on aga väga tore mees ning ta on praktika korralikult ette valmistanud. Siin ka pilt temast ning tema saksapärasest metsnikukontorist. 

Juba selsamal päeval peale kontoriskäiku viis hr. Niemöller meid kohtuma metsaomanikuga, kel soov enda metsas raiet korraldada. Metsniku töö Saksamaal tundubki suuresti olevat kohalike metsaomanikega häid suhteid omada, metsas nendega kokku saada ja pikalt ning lõbusalt juttu ajada. Samas ka korraliku metsanduslikku konsultatsiooni vahele pikkides. Hr. Niemöller on oma tööd teinud juba üle 20 aasta ning ta suudab seda vähemalt välise vaatluse põhjal äärmiselt veenvalt teha. Peale omaniku lahkumist asusime raiet märkima: selle käigus märgistasime ära kõik haiged, topeltladvaga, vigastustega puud, samuti liiga tihedalt seisvate puude hulgast valisime väljaraiutavad. Märgistasime kõik õnnelikud väljavalitud puud aerosoolvärviga ära. Raie teostamiseks kutsutakse kohale harvester, kel sellisel juhul töö hõlpsam. 

Samas on huvitav, kuidas Saksamaal on keelatud lageraied. Siiani oleme paari päeva jooksul aga näinud väga korralikke puhtkuusikuid, mis Eestis koheselt lageraiele suunataks. Siin riigis lageraie aga võimalik pole ja seetõttu majandatakse ka 90 aastast puhtkuusikut püsimetsana. Kui me ühel hetkel sellest aru saame, kuidas see võimalik on, anname täpsemalt teada. Hetkel tundub see veel veidi müstiline, kui aus olla. Vaadates, kui palju me sisse märkisime neid kuuski väljaraiumise tarbeks, tundub küll, et puistu võib ebastabiilseks muutuda ja tuulemurru/-heite ohvriks langeda.  

Praktika on kindlasti kohaliku metsniku poolt väga hästi ette valmistatud ja ta kaasab meid kõigesse, mis tema tööd puudutab. Me oleme temaga kaasas igal tema kohtumisel erametsaomanikega, jalutame koos neis metsades ning ka kontoris oleme partneritena laua taga. Samas ei oska kohalik metsnik eriti inglise keelt ja seega on saanud selgeks tõsiasi, et kogu praktika toimub saksa keeles. Tänu sellele, et Margus valdab saksa keelt hästi, saan ka mina üldisest raamistikust aru aga samas on päris raske koosolekutel midagi kaasa rääkida või vahel isegi üldistest asjadest aru saada. Samas on loogiline, et kui kohtume erametsaomanikega, siis räägitakse neil kohtumistel ikkagi saksa keelt. Samas saame aga igal pool kaasas käia ja kõike näha. Siingi pilt meie tänahommikusest kohtumisest ennem, kui välitöödele siirdusime: 

Siin pildil aga üks kohalik metsaomanik, keda käisime täna hommikul nõustamas tema metsa majandamisel. Taamal näha tema puhtkuusikut. Puuliikideks Sitka kuusk (Picea sitchensis) ning vähesel määral euroopa Lehist (Larix decidua). 

Tänasel õhtul andis aga hr. Niemöller meile oma ülesande, milleks oli ühe langi sissemärkimise lõpetamine. Mulle endale vähemalt see meeldib, et meid usaldatakse ning meid ei võeta kui tüütut kohustust vaid kui abikäsi. Niimoodi üks praktika peabki olema!

Arvo

(eba)Usk ehk reisi algus reede 13ndal

Hea planeerimine ei ole alati edu aluseks, seda kinnitas elu ise. Nimelt olid aegsasti varutud laevapiletid marsruudil Ventspils-Travemünde: poolteist ööd laevas ning 25,5h kajutis ja tekil jalutades veeta pole halb, kui alternatiiviks on 1900 km pikk autosõit. Vähemasti nii arvasime alguses. Elu aga näitas seda, et kaks tundi ajavaru ei ole piisav, isegi kui alguses nii tundus. Tihe udu, mis juba enne Valgat pihta hakkas, saatis meid vahelduva eduga kuni Ventspilsini, kaasa ei aidanud ka kümneid ja kümneid kilomeetreid kestnud teetööd ja kiiruspiirangud Jurmalast edasi. Eeltoodu tulemuseks oli 32 minutit hiljaks jäämine, kuid tund ja 28 minutit enne laeva väljumist sadamasse jõudmine. Selleks ajaks olid väravad lukustatud, tuled kustutatud ning ainult laev ise säras oma tuledes - nägime veel, kuidas ahtrirampi üles tõsteti. Tuligi konstanteerida fakti, et see kord läks nii ja nüüd on lisaks ootamatule öömajale otsimisele ka oodatust pikem kilometraazh veel ees. Ööbitud sai metsas ja vajalik varustus selleks puhuks oli igaks juhuks juba varakult autosse visatud. Reedene päev tõi pika marsruudi läbi Liepaja, Klaipeda ning Kaunase Põhja-Poolasse, kus sai targem oldud ning öömaja metsast leitud veel enne, kui pimedaks läks ning paduvihma kallama hakkas. Kosutav uni magatud, sai kell 6 hommikul Saksa suunas starditud ja ajavööndist tulenev kella tunni jagu tagasi keeraminegi andis oma panuse päeva pikkusele. Väikseid teid ja üksteise järel paiknevaid külasid läbides õnnestus vihm seljataha jätta ning Poola läbida vaid lühikese lõigu kiirteega, mis maksis 50 eurosenti. Kiirteedest loobumine tähendas muidugi ka nt 5 tunniga vaid pea 350 km läbimist. Saksamaa tervitas päikesepaiste, tuulevaikuse ning autobahnil mööda kihutavate autodega, mis kohati panevad mind muigama, et see kõik antud teelõigul täiesti legaalne on.

Bad Segebergi, mis Schleswig-Holsteinis asub, jõudsime õhtusel ajal ning siin oli soe õhtusöök meid samast liiduvabariigist pärit Rootsis õpitud ajast tuttava kursaõe juures ootamas. Kui oled 3 päeva teel olnud, siis polegi midagi paremat, kui kuuma duši all käia ning laua taga head toitu süüa.

Pühapäeval tegime kohalikus metsas (Rivier Glashütte Staatswald, Segeberger Heide) 10 km pika jalutuskäigu koos kursaõega, kes on selle u. 4000 ha suuruse riigile kuuluva metsamassiivi administratsioonitöötaja. See metsandik on liiduvabariigi suuruselt teine ühtne metsamassiiv. Metsas käies hakkas kohe silma see, et puude kõrgused olid ikka 25-35 meetrit. Teiseks, et lageraiet polnud kuskil, vaid kõik on püsimetsandus ehk continuous cover forestry: ülarindest võetakse korduvate raiejärkudena üksikpuid ning alla tekib looduslik uuendus või rajatakse sinna järelkasv. Liikidest põhiliselt ebatsuuga, mänd, harilik pöök (Fagus sylvatica), harilik ja punane tamm, euroopa lehis ja jaapani lehis, mõned kased ning üllatuseks ka hiigelnulg (Abies grandis), mille looduslik levik on Loode-Ameerika ning mis kasvab soodsas kasvukohas 40-60 m kõrguseks, vaher (A. pseudoplanatus kui ka A. platanoides). 

Puid on kõikides vanuseklassides ning eri liikidest koosnevad eraldised mitmekesised. Huvitav oli kõndida 10-aastases tamme-pöögi noorendikus, milles valgustusraie esimene etapp veel tegemata - istutuse samm 0,5m x 1,5 m. Samuti puhtas alt lagedas u. 50-aastases tammikus, milles kõik raied korrapäraselt tehtud. Siinsetes metsades valitakse üsna kiiresti tulevikupuud välja ning soodustatakse nende kasvu. Raietest on siis peamised üksikpuude ja harvendusraied. Metsameister Margus tegi kohe tutvust teeäärsete puiduvirnadega ning kohe tekkis küsimus, et miks ei ole suviste raiete materjal metsast ära veetud. Selles osas jäi vastus saamata, kuid teada saime seda, et ILIM saeveski on ostja ning virnad ise olid ilusad - korralikult laotud ning ka otsatollimine tehtud. Kuu aega vanad virnad olid männi materjali ja ebatsuuga juba värvimuutusega puiduks teinud. Lisaks hakkasid silma täistüvetehnoloogial ladustatud väiksed virnad, kus palgid olid 16-18 m pikad - selle kohta saame teada juba lähiajal.

Homme algab praktika - saame juhendajad teada ning täpsed tegevused. Ilmateade lubas Kesk-Euroopale tormist ilma: "Neue woche startet stürmisch."

"Pöidlad üles, selle laeva peale ei jõudnud"

Pime kana leiab ka tera - pohlamännikus ärgates, mõnedki marjad leides ja sooja päikest nautides on päev hästi alanud

Valimised on teemaks ka Saksas: reklaamid kõikides linnades. 

Esimene ööbimispaik on korralik ehitus, nagu siin kombeks.

Annika meie palvel sortimentide kohta uurimas.

Täistüved vahelaos. Varsti saame teada, mis neist edasi saab.

Jahipukke oli praktiliselt iga tee ääres.