Ongi lõpule jõudnud meie seiklusrikas merereis.

Kuna viimastel päevadel internetti pole saanud, siis on blogi lõpetamise moment vajunud praegusesse hetke. Oleme selle kirja kirjutamise hetkel saabunud just Eestisse, sõites meid truult teeninud autoga üle Eesti-Läti piiri. 

Sel korral varusime tugevalt aega ja me EI jäänud Travemünde-Ventspils laevast maha. Ausalt öeldes, varusime nii palju aega, et mitte midagi ei jäänud maha, mitte ükski tegu ei jäänud tegemata ega sõna ütlemata. Saime oma praktikajuhendajaga korralikult hüvasti jäetud, meile korraldati veel eelmisel õhtul kohtumine tema vanematega, kes mõlemad üle 80. Sõime tehtud kooke ja ajasime mõnusalt juttu, tundes end kui ühise perena. Mis ka mõnes mõttes nii oli selle kolme nädala jooksul. 

Elasime ju oma juhendajaga sama katuse all, kõrvalkorterites, läksime alati kell kaheksa hommikul koos tööle ja tulime töölt tagasi samal ajal, ehk siis igal ajahetkel kõrvuti. 

Viimastel päevadel käisime juhendajaga vaatamas tema oma metsi, mida tal on kokku 170 hektarit. Viimase kahe aastakümnega on ta palju eriilmelisi kultuure rajanud - puhaskuusikutest tammikuteni, vahtra-lehisemetsadest nulu-jõulupuude istandusteni. 

Saime ka näha selle mõisa eraruume ja nende sisustusstiili. Kogu alumine korrus on pererahva enda ruumid. Kuigi samas kohas on kindlusloss olnud juba 12. sajandist, siis praegune mõisahoone on ehitatud 1835 peale seda, kui eelmine maja maha põles. 

Praktika lõppedes jätsime mõnusalt oma praktika juhendajaga Rolf-Martin Niemölleriga hüvasti ja saabuski "pidulik" hetk, mil ta allkirjastas meie praktika aruanded, andes tunnistust, et oleme edukalt ja saksalikult koolitatud. 

Kokkuvõtteks võib ütelda, et praktika oli tõeliselt mitmetahuline ja samal ajal intensiivne. Kõik päevad olid põhimõtteliselt täistööpäevad, vahel ka ilma pausideta. Saime käia pea igal päeval metsas, põhjalikult tutvuda nii erametsades toimuva kui riigimetsa majandamisviisidega. Ülaltoodu aitas mõista, mida tähendavad pikaajalised metsanduslikud traditsioonid ning samas võimet kohanduda muutuva maailmaga (puiduturud, kliima soojenemine, poliitilised põhjused lehtpuupuistute eelistamisel, jms). Tagasi vaadates on meelel rõõm, et seda kõike nii vahetult kogeda ja näha sai. Täname selle võimaluse eest!

Arvo Aljaste / Margus Paesalu

Andke (bio)gaasi!

Juba Schleswig-Holsteini liidumaale jõudes hakkas esmapilgul silma see, et siin on:

1. palju lehmi

2. palju maisipõlde

3. lisaks tavamajadele on ka küünide katustel päikesepaneelid

Kui nimekirjast esimesed kaks asja on omavahel seotud, vähemalt meie esialgse arvamuse kohaselt, siis kolmas teema - päikesepaneelid -  vajas lähemat valgustamist.

S-H liidumaa on enamjaolt 53 põhjalaiuskraadil, võrduseks Tallinn on 59. Seega on neil aasta lõikes rokem valget aega, lisaks on kliima pehmem (Põhja- ja Läänemere vahel). Seetõttu on üsna laialdaselt võetud kasutusele päikesepaneelid: majade katustel, küünide-kuuride katustel ja kohati isegi kiirtee ääres põldudel - hektarite ja hektarite kaupa. 

Meie kohalik võõrustaja ning juhendaja, hr Niemöller, on samuti oma mõisas (ilma naljata - meie elukoht ongi mõis, millel vanal ajal oli 300 ha metsa ning 200 ha põllumaid) päikesepaneelid kasutusele võtnud. Ütles, et toodavad valgusrikkal ajal 3x rohkem, kui kolm maja + abihooned tarvitavad, aga öösel ja õhtuti tarbib jällegi ise üldvõrgust. Kokkuvõttes pidi enam-vähem null-balanss olema ehk elektri hinna võrra tasub investeering end ära. Välisvalgustus on kõik LED-pirnidel ja liikumissensoriga aktiveeritud - kokkuhoid igal nurgal. 

Lisaks on see mõisakompleks siin puiduküttel - meetrised halud lähevad katlasse - kõigil soe vesi ja termostaadiga reguleeritavad radikad tubades. 170 ha metsavaldustest on 130-150 ruumi puid iga-aastaselt võtta küll. Eriti, kui saarepuud edasi surevad niisuguses tempos, nagu nad hetkel teevad. 

Ühel päeval käisime 50 km loode suunas, kus kohaliku asula poepidaja ning suurettevõtja noorendiku (tamm, kask, pöök) hoolduse osas nõu küsis. Tema näitas oma väikest katlamaja, mis hakkpuidul töötab ning 20 m3 hakkega saab poe ning lähikonna majad nädalaks köetud. Suvise aja soe vesi tuleb väiksest 4-silindriga Toyota automootorist, mis elektrigeneraatorina töötab. Hakke kohta ütles muidugi, et 10 aastat tagasi investeeringut tehes oli tooraine odavam. Hake ostetakse piirkonna metsatöödest ning läheb kuivatamisele, kuid sellest hiljem. Üllatus oli see, et kui hr Stiefel sõna Estland kuulis, siis ütles kohe, et ma elan teie juures tehtud majas. Jaaah?! Siinkohal tervitused RPM (ristpalkmaja) Grupile Elvas, kes härrale 2000-ndate esimeses pooles maja projekteeris ning kohale tõi. Omanik on väga rahul. Väikse diameetriga männi-harvenduse materjal, kõik puhta parim Kagu-Eesti männikute kraam! Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni lubavate metsateatistega raiutud ja puha .... 

Edasi näitas ettevõtja veel naaberküla suurfarmis biogaasi tootmist. Kuigi maisil kasvab siin tõlvik valmis, hakitakse kogu biomass põllul ära ning tuuakse traktoritega virna. Praegu käib see töö 24/7 ja teedel on liiklus raskendatud. Mais virnastatakse ühte suurde virna - selle biogaasi tootva farmi vajadus on 12 000 tonni aastas, s.t. umbes 30 tonni ööpäevas.

Gaasi saamiseks mais kääritatakse kuplite all spetsiaalses keskkonnas ning siis läheb biogaas turbiinidesse, millest toodetakse põhiliselt elektrit ning kaasproduktina sooja. 40 kohaliku küla majapidamist on juba võrguga ühenduses (ettevõtja ise rajas oma kuludega 2 km veetrasse) ning 30 maja tuleb järgmisel aastal võrku juurde - kõik saavad 15% odavama kütte ja sooja vee võrreldes tavahindadega. 

Lisaks tekib biogaasi tootmise käigus sooja, mida kasutatakse hakkpuidu ning küttepuuhalgude kuivatamiseks - suur ventilaator ajab suurest õhutorust suurele rekkakonteinerile lihtsalt õhku sisse ning ongi tahe. Märjad küttepuud pidid nädalaga kuivad olema. Hakkepuiduga veel kiirem lugu. Seda teenust müüb kohalikele ja ka riigimetsale, kes küttepuid teeb.

Turbiinid ise on V8 või V12 asetusega ottomootorid ehk ongi lihtsalt süüteküünaldega sisepõlemismootorid, kuid laevamootorite suurused. 

Siinne maisipõldude tootlikkus on 35-50 tonni biomassi hektari kohta, ühest tonnist saab kääritamisel u. 200 m3 biogaasi; ühest tonnist rohust u. 180 m3, aga ühest tonnist sõnnikust vaid 20 m3. 

Kokkuvõtvalt on näha, et kohalik ja kohalikul toorainel põhinev taastuva energia tootmine on Saksamaal igati soodustatud ning eks ta õige on: gaasijuhe Läänemere põhjas ei saa olla ainsaks õlekõrreks sellises gigant-majandusriigis.