Ongi lõpule jõudnud meie seiklusrikas merereis.

Kuna viimastel päevadel internetti pole saanud, siis on blogi lõpetamise moment vajunud praegusesse hetke. Oleme selle kirja kirjutamise hetkel saabunud just Eestisse, sõites meid truult teeninud autoga üle Eesti-Läti piiri. 

Sel korral varusime tugevalt aega ja me EI jäänud Travemünde-Ventspils laevast maha. Ausalt öeldes, varusime nii palju aega, et mitte midagi ei jäänud maha, mitte ükski tegu ei jäänud tegemata ega sõna ütlemata. Saime oma praktikajuhendajaga korralikult hüvasti jäetud, meile korraldati veel eelmisel õhtul kohtumine tema vanematega, kes mõlemad üle 80. Sõime tehtud kooke ja ajasime mõnusalt juttu, tundes end kui ühise perena. Mis ka mõnes mõttes nii oli selle kolme nädala jooksul. 

Elasime ju oma juhendajaga sama katuse all, kõrvalkorterites, läksime alati kell kaheksa hommikul koos tööle ja tulime töölt tagasi samal ajal, ehk siis igal ajahetkel kõrvuti. 

Viimastel päevadel käisime juhendajaga vaatamas tema oma metsi, mida tal on kokku 170 hektarit. Viimase kahe aastakümnega on ta palju eriilmelisi kultuure rajanud - puhaskuusikutest tammikuteni, vahtra-lehisemetsadest nulu-jõulupuude istandusteni. 

Saime ka näha selle mõisa eraruume ja nende sisustusstiili. Kogu alumine korrus on pererahva enda ruumid. Kuigi samas kohas on kindlusloss olnud juba 12. sajandist, siis praegune mõisahoone on ehitatud 1835 peale seda, kui eelmine maja maha põles. 

Praktika lõppedes jätsime mõnusalt oma praktika juhendajaga Rolf-Martin Niemölleriga hüvasti ja saabuski "pidulik" hetk, mil ta allkirjastas meie praktika aruanded, andes tunnistust, et oleme edukalt ja saksalikult koolitatud. 

Kokkuvõtteks võib ütelda, et praktika oli tõeliselt mitmetahuline ja samal ajal intensiivne. Kõik päevad olid põhimõtteliselt täistööpäevad, vahel ka ilma pausideta. Saime käia pea igal päeval metsas, põhjalikult tutvuda nii erametsades toimuva kui riigimetsa majandamisviisidega. Ülaltoodu aitas mõista, mida tähendavad pikaajalised metsanduslikud traditsioonid ning samas võimet kohanduda muutuva maailmaga (puiduturud, kliima soojenemine, poliitilised põhjused lehtpuupuistute eelistamisel, jms). Tagasi vaadates on meelel rõõm, et seda kõike nii vahetult kogeda ja näha sai. Täname selle võimaluse eest!

Arvo Aljaste / Margus Paesalu

Andke (bio)gaasi!

Juba Schleswig-Holsteini liidumaale jõudes hakkas esmapilgul silma see, et siin on:

1. palju lehmi

2. palju maisipõlde

3. lisaks tavamajadele on ka küünide katustel päikesepaneelid

Kui nimekirjast esimesed kaks asja on omavahel seotud, vähemalt meie esialgse arvamuse kohaselt, siis kolmas teema - päikesepaneelid -  vajas lähemat valgustamist.

S-H liidumaa on enamjaolt 53 põhjalaiuskraadil, võrduseks Tallinn on 59. Seega on neil aasta lõikes rokem valget aega, lisaks on kliima pehmem (Põhja- ja Läänemere vahel). Seetõttu on üsna laialdaselt võetud kasutusele päikesepaneelid: majade katustel, küünide-kuuride katustel ja kohati isegi kiirtee ääres põldudel - hektarite ja hektarite kaupa. 

Meie kohalik võõrustaja ning juhendaja, hr Niemöller, on samuti oma mõisas (ilma naljata - meie elukoht ongi mõis, millel vanal ajal oli 300 ha metsa ning 200 ha põllumaid) päikesepaneelid kasutusele võtnud. Ütles, et toodavad valgusrikkal ajal 3x rohkem, kui kolm maja + abihooned tarvitavad, aga öösel ja õhtuti tarbib jällegi ise üldvõrgust. Kokkuvõttes pidi enam-vähem null-balanss olema ehk elektri hinna võrra tasub investeering end ära. Välisvalgustus on kõik LED-pirnidel ja liikumissensoriga aktiveeritud - kokkuhoid igal nurgal. 

Lisaks on see mõisakompleks siin puiduküttel - meetrised halud lähevad katlasse - kõigil soe vesi ja termostaadiga reguleeritavad radikad tubades. 170 ha metsavaldustest on 130-150 ruumi puid iga-aastaselt võtta küll. Eriti, kui saarepuud edasi surevad niisuguses tempos, nagu nad hetkel teevad. 

Ühel päeval käisime 50 km loode suunas, kus kohaliku asula poepidaja ning suurettevõtja noorendiku (tamm, kask, pöök) hoolduse osas nõu küsis. Tema näitas oma väikest katlamaja, mis hakkpuidul töötab ning 20 m3 hakkega saab poe ning lähikonna majad nädalaks köetud. Suvise aja soe vesi tuleb väiksest 4-silindriga Toyota automootorist, mis elektrigeneraatorina töötab. Hakke kohta ütles muidugi, et 10 aastat tagasi investeeringut tehes oli tooraine odavam. Hake ostetakse piirkonna metsatöödest ning läheb kuivatamisele, kuid sellest hiljem. Üllatus oli see, et kui hr Stiefel sõna Estland kuulis, siis ütles kohe, et ma elan teie juures tehtud majas. Jaaah?! Siinkohal tervitused RPM (ristpalkmaja) Grupile Elvas, kes härrale 2000-ndate esimeses pooles maja projekteeris ning kohale tõi. Omanik on väga rahul. Väikse diameetriga männi-harvenduse materjal, kõik puhta parim Kagu-Eesti männikute kraam! Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni lubavate metsateatistega raiutud ja puha .... 

Edasi näitas ettevõtja veel naaberküla suurfarmis biogaasi tootmist. Kuigi maisil kasvab siin tõlvik valmis, hakitakse kogu biomass põllul ära ning tuuakse traktoritega virna. Praegu käib see töö 24/7 ja teedel on liiklus raskendatud. Mais virnastatakse ühte suurde virna - selle biogaasi tootva farmi vajadus on 12 000 tonni aastas, s.t. umbes 30 tonni ööpäevas.

Gaasi saamiseks mais kääritatakse kuplite all spetsiaalses keskkonnas ning siis läheb biogaas turbiinidesse, millest toodetakse põhiliselt elektrit ning kaasproduktina sooja. 40 kohaliku küla majapidamist on juba võrguga ühenduses (ettevõtja ise rajas oma kuludega 2 km veetrasse) ning 30 maja tuleb järgmisel aastal võrku juurde - kõik saavad 15% odavama kütte ja sooja vee võrreldes tavahindadega. 

Lisaks tekib biogaasi tootmise käigus sooja, mida kasutatakse hakkpuidu ning küttepuuhalgude kuivatamiseks - suur ventilaator ajab suurest õhutorust suurele rekkakonteinerile lihtsalt õhku sisse ning ongi tahe. Märjad küttepuud pidid nädalaga kuivad olema. Hakkepuiduga veel kiirem lugu. Seda teenust müüb kohalikele ja ka riigimetsale, kes küttepuid teeb.

Turbiinid ise on V8 või V12 asetusega ottomootorid ehk ongi lihtsalt süüteküünaldega sisepõlemismootorid, kuid laevamootorite suurused. 

Siinne maisipõldude tootlikkus on 35-50 tonni biomassi hektari kohta, ühest tonnist saab kääritamisel u. 200 m3 biogaasi; ühest tonnist rohust u. 180 m3, aga ühest tonnist sõnnikust vaid 20 m3. 

Kokkuvõtvalt on näha, et kohalik ja kohalikul toorainel põhinev taastuva energia tootmine on Saksamaal igati soodustatud ning eks ta õige on: gaasijuhe Läänemere põhjas ei saa olla ainsaks õlekõrreks sellises gigant-majandusriigis.

Taaskord kõrged külalised

Täna oli meil ekskursioon Saksamaa Riigimetsasüsteemi. Vastu võttis meid Schleswig-Holsteini liidumaa riigimetskond ning lisaks sellele olid veel kohale kutsutud külalised Surinamest, kes samuti oma riiki tutvustasid. Suriname on väga huvitav riik selle koha pealt, et seal on 16,5 mln ha maad ja 90% sellest on kaetud metsaga. 560 000 inimest sellist ressurssi juba nii lihtsalt välja ei kurna, mistõttu majandatakse metsi ka peamiselt riigi põhjaosas.

 Suriname ajaloost võib lugeda, et nad on endine Hollandi koloonia, mis oma iseseisvuse 1975 aastal välja kuulutas. Rahvustelt on nad üks paras rahvaste kompott, nagu nad ise naljatledes ütlesid - nende riigist võib leida kõikide rasside esindajaid. Puidu eksport koos metsandussektoriga on vaid 1,5% riigi SKP-st. Enamiku sellesse toob kulla, koobalti ja teiste maavarade kaevandamine.

Siin ka väikene pilt Suriname esindajatest. Tegelikult oli neid kokku 15 ringis. 

Suriname metsandus on troopiline. See tähendab seda, et hektarile võib neil kasvada kuni 200 puuliiki ning kokku üldse esineb 600 puuliiki. Neid kõiki polegi võimalik realiseerida, seega keskendub metsandus vaid üksikutele liikidele, mida on võimalik realiseerida. Lageraieid ei tehta, sest kogu puidule pole kasutust. Kütta neil oma majapidamisi pole vaja, sest kui kuulajatest keegi vastavasisulise küsimuse küsis, siis pahvatasid kõik Surinamelased naerma ja ütlesid, et palav on niigi, miks veel peale kütta. 

Oma metsi majandavad nad liisingute käigus. Kompanii, kes raiub, saab puidu endale. Liising kehtib 20 aastat ja siis tuleb see riigile tagastada. Puitu tohib langilt raiuda iga 25 aasta järelt ja ka sellisel korral vaid 25 tm/ha peale. Mis tähendab, et puidu väljaraiumine metsadest on väikeste koguste kaupa. Tegelik väljaraie aga pidi metsades olema veelgi väiksem - nii 10-15 tm/ha ühe liisinguperioodi vältel. 

Pildil Hermann ja Annika

Riigimetsast Schleswig-Holsteini liidumaal rääkisid meile Hermann Bosse, metsakasvatuse ja puiduvarumise spetsialist. Samuti meie kursusekaaslane Annika Valentin, kellega Rootsi Põllumajandusülikoolis sai koos õpitud. Ning teistest tuttavatest ka Christiane Herty, kes kogu meie praktika siin Saksamaal planeerinud ja ette valmistada aidanud on. 

Riigimetsa kohta Schleswig-Holsteinis võib ütelda, et seda on kokku 55 000 hektarit. Siin töötab 30 metsnikku. Raiemaht järgmisel aastal 250 000 tm, kesmine puidu tagavara on 326 tm/ha, keskmine puidu müügihind on 59 eur/tm, mis näitab palgi suurt osakaalu. Puidu juurdekasv hektarile on 9-10 tm/ha. 

Peale sõda istutati Schleswigh-Holsteini piirkonda palju okaspuid, peamiselt kuuske. Samuti on lehisel suur osakaal riigimetsas tänu pealesõjajärgsele metsastamisele . Enimlevinutest lisanduvad tamm ja pöök.

Riigimets on ennast orienteerinud ümber ning kuuske enam ei propageeri. Lisaks lageraiete keelustamisele suruvad nad jõuliselt sellele, et kuusemetsad asendatakse looduse poolt soositavamate puistutega ning uuendada soovitatakse pöögi, tamme ning teiste lehtpuudega. Kuigi kuusikud leviksid siin ka ilma inimese poolsete mõjutustega, siis domineerivad kuusikud praegu paljusid liivaseid muldi, mis looduse poolt ei oleks kuusikuteks kujunenud. 

Riigimetsa peamised prioriteedid metsade uuendamisel on loomulikkus ja stabiilsus. Nad tahavad metsamuldadele sobivaid puistuid, ehk mis vastavatel muldadel looduslikult esineks ning lehtmetsad/segametsad on muutuvate kliimatingimuste ning sellest tulenevate mõjutuste nagu kõrgemad temperatuurid, tuul, muutuvad sademed, putukad, seenhaigused suhtes stabiilsemad. Samuti makstakse erametsaomanikele toetust, kui nad uuendavad oma lanke 80% ulatuses lehtpuudega. 

 Samuti sai selgeks, et meil hakkab praktika lähipäevil ka lõppema. Teiste eestlaste, Triinu ja Priiduga, me enam ei kohtu, kuna oleme oma viimased 2 päeva oma juhendaja hr. Niemölleriga metsas. Samuti ei kohtu me enam meid siin lahkesti võõrustanud Annika Valentini ja Christiane Herty-ga. Sai nendega hüvasti jäetud ja koos Annikaga ka mälestuseks üks pilt võetud meenutamaks meie Rootsis koos õppimist. Ehk siis korduspilt ammuste aegade valguses.

Mis maksab saiapäts?

Rohkem, kui kaks hästi pikka paid. Tegelikult ei olegi siinne elu niiväga erinev, vähemalt poelettidel ringi vaadates .... kõrvale jätmata keskmise Eestis töötava kodaniku netosissetuleku, muidugi. Mul ei ole, kahjuks, pilti 30ndates aastates harvesterioperaatori näoilmest, mille ta tegi seepeale, kui teatasin, et meie pensionid on sellised u. 350 eurot. Was!?! Das kann nicht sein!! "Poisid, 350 eur läheb teil nädalavahetus Flensburgis maksma, kui te pidu panete". Käisime Flensburgis, aga sellist summat ei läinud kohe kaugeltki mitte. Päritoluriigi kasvatuse ja suhtumise küsimus.

Mida aga teha õhtuti? Minna pubisse (Kneipe), minna magama või hoopis .... tankima?! Just! Sest seletamatul kombel on siin tanklates hinnakiri sõltuv õhutemperatuurist ja luksidest (päevavalgusest). Nimelt on õhtuti, mida aeg hilisem, kütus järjest odavam. Ja mitte reeglipäraselt - ikka mõni õhtu odavam ja teisel jälle kallim. Õhtuti ongi lausa väike järjekord tanklas, mis toob ette mälupildid lähiajaloost....

Hommikul on küttel jälle teine hind, päeval muutub ja õhtul veelkord (või paar). Hinnamuutus on täiesti arvestatav. Nt meie paagitäie peale lausa 5-6 eurot. Ehk siis 5-8% ikka muutub. Küsisin siis kohalikelt, et mis värk selle küttega on - vastati, et esmaspäeva hommikul pannakse hind maailma- ja siseturu järgi paika ja pärast seda kõigub alla-üles nädala vältel uue esmaspäevani ...

Teine asi, mida ära märkida soovin, on kiirus. Õigemini selle puudumine. Jah, seda teab igaüks, et Saksamaa on Autobahn'ide riik ja siin võib iga vähegi sügeleva parema jalaga kodanik oma sõiduki piire parasjagu kiiruspiiranguta lõigul suhteliselt ohututes tingimustes ära proovida. Ja tore on ju seda võimalust kasutada. Seda kummastavam on tõsiasi, et LKW-d ehk veoautod/rekkad uimerdavad tavalistel teedel. Ja mitte vähe! Täiesti korralik tee, piisavalt lai, ohutusrida mõlema suunavööndi ääres ... ja kiiruseks on selline sujuv 65-70 kmh. Ja 12 kuni n+1 autot sabas, kellest mitte keegi mööda sõitma ei hakka. Ning maantelõigu kiiruspiirang 100 kmh. Saime päris pikalt pead murda, arutleda ja mahlakaid väljendeid kasutada ... sest no olgem ausad, kui sa Eestis rahulikult 85-90-ga sõidad, siis lendab rekka sellise lahinaga mööda, et peamiseks küsimuseks jääb see, kas klaasipesuvedelikku paagis veel piisavalt on. Sai jällegi kohalikega suheldud ning selgus huvitav tõsiasi - tavalisel kõrvalmaanteel ehk Landstrasse'l on rekkade kiiruseks piiratud 60 kmh ning suurtel A-teedel ja Autobahn'idel 80 kmh (tegelik 90-100). Selline seadus kehtib, pärinedes sellest ajast, mil tehnika oli väga teistsuguse võimekuse ja ohutustasemega.

Viimane tänase postituse teema on NOK. Nord-Ostsee-Kanal ehk Kieli kanal, mis meie elukohast 8 km kaugusel. Kanal ühendab Läänemere Põhjamerega ning laevad saavad vältida Taani tormiseid väinasid ning lõigata u. 460 km võrra oma teekonda lühemaks. Seetõttu on see üks tihedaima liiklusega inimese poolt rajatud veeteid maailmas. Mis aga märkimist väärib, on fakt, et kuna see on justnimelt inimese poolt kaevatud, siis peab sellest üle pääsema ... tasuta! Jah, selline seadus Saksamaal ongi. Nii et kui on väiksem asula või ületuskoht, kus silda pole, siis seal on praam ja selle rõõmsad operaatorid, kes lahkesti tasuta üle viivad. Mõistlik seadus selline! 

Vahepalaks kohalikku huumorit

Reedese päeva puhul kaks paika pidavat ning siin kehtivat lausumist:

1. Freitag nach eins macht jeder seins. /reedel alates kella ühest teeb igaüks omi asju /

2. Kein Bier vor vier! /enne kella nelja õlut ei jooda /

Eriilmelised metsaomanikud

Inimeste kirjusus, kel on metsad ja soovivad neid omamoodi majandada, on Saksamaal suur. Lisaks sellele on neist ka 90% kohaliku metsaühistu liikmed. Ja täiesti levinud praktika on ka see, et vastupidiselt sellele, et metsaomanik tuleks ühistu juurde sooviga metsi majandada ning nõu ja abi saada, pöördub ühistu oma metsaomaniku poole kui teab, et seal või seal metsas võiks jälle ühte teist teha. 

Mõtlesin, et panen mõne näite metsaomanikest, kellega oleme siin pooleteise nädala jooksul kohtunud. Jätan sel korral välja täiesti tavalise mõne hektari omaniku, kellesuguseid pea igal päeval näeme. 

Kandidaat nr. 1: Hochseilgarten

Antud juhul on tegemist mehega, kes juhatab seiklusparki. Park on rajatud suurde pöögimetsa ja pöökide küljest radieeruvad igas suunas köied, mis viivad teise puuni ja tänu sellele saab ühe puu juurest mööda atraktsiooni teise juurde ronida. Kuna tegemist on aga metsaga, mis metsakasutusest väljas, siis peab ta kohaliku seaduse kohaselt mõnda teise kohta metsa istutama asemele. Samas peab sedasama pöögimetsa ka hooldama, et oleks tagatud külastajate ohutus langevate okste eest. 

Kandidaat nr. 2: Die Wacken Team

Wackeni meeste puhul on tegemist ülisuure metalmuusikafestivali korraldajameeskonnaga. http://www.wacken.com/

Kuna nende festival paisub igal aastal suuremaks ja algne festivaliala on väikseks jäänud, siis sel aastal nad laienesid ning võtsid maha veidi üle hektari metsa ning tegid sellest festivaliala. Vastavalt kohalikele seadustele peavad nad nüüd asemele istutama 2 korda samapalju metsa põllumaa arvelt. Selleks olid nad ostnud ühe 2,3 hektarise heinamaatüki ja meie juhendaja hr. Niemöller oli kutsutud nõupidamisele kuidas seda ala metsastada ja milliste liikidega. Kokku sai lepitud, et Niemöller teeb plaani, teeb hinnakalkulatsioonid puuliikide istutamiseks ja maapinna ettevalmistuseks. Edasine tegevus toimub ülalnimetatud töödest lähtuvalt. 

Kandidaat nr. 3: Mõni mõis

Kuigi ma ei tea selle mõisa nime ja pildil on vaid suvaline mõisalaut, siis võib vaid öelda, et tegemist oli väga rikaste mõisnikega, kel majas mitmesajaaasta vanune mööbel ja kel maadest/rahast puudu ei tulnud. Nende maade hulka kuulus ka 460 hektarit metsa, millest 120 oli ostetud aasta eest. Metsamaade kohta olid neil olemas korralikud kaardid iga puistu vanuse, liigilise koosseisu ja olukorra kohta ning meie ülesandeks oli prioriteetsed metsaosad läbi jalutada ning otsustada, milliseid metsamajanduslikke töid neis metsades tegema peab. Nende metsade puhul polnud eesmärk rahaline sissetulek kuivõrd metsade kvaliteedi tõstmine läbi raiete. 

Kandidaat nr. 4: Pärandus

Perekond, kelle isa suri ja jättis neile päranduseks 60 hektarit üliheas korras olevat metsa. Isa oli kogu elu neid metsi ise majandanud ja oma käe järgi kujundanud paremat puitu sealt kunagi välja võtmata. Nüüd on lastel pärandus käes ja lihtne soov seda järjepidevalt majandada. Käisime selles metsas ringi nendega kokku kolm tundi ning sai selgeks, et nad ei soovi raiuda mitte midagi peale selle, mis on hädavajalik. Hoopis tahetakse metsi püsivalt majandada nii, et nende hea seisukord säiliks, puidutagavarast rääkimata. Ja pöörati hoopis palju rõhku üksikpuudele nagu nt. ca 50 cm läbimõõduga kirsipuu, mille nad tahtsid rahaks teha ja tee ääres seisvad tammed, mille võra tahtsid kärpida. Ühistu poole ei pöördunudki nad selleks, et mets oleks vaja rahaks teha vaid tahtsid abi ja nõu, kuidas pärandit püsimetsana edasi majandada. Selguski, et neil pole vaja metsast raha teha, kuna mõlemad on väga hästi teenivad ametnikud suurlinnades ja maakodu on hobiks. 

Vot selliste metsaomanikega on meie teed siiani siis ristunud. Päris huvitavad kogemused need kõik. Ja tore on see, et need inimesed on kõik pöördunud kohaliku metsaühistu poole nõu ja jõu saamiseks. Jõudu!

Jälitustegevus jätkub

"Tahate teada, miks me täistüvesid lõikame? Tahate selle kohta KÕIKE teada? Aga palun!" 

Meie juhendaja programm tänaseks: iseseisev ekskursiooni pea kaks kümnendit heaks koostööpartneriks olnud Holz Ruser saeveskisse, kus meid võtab vastu kohalik ostujuht Herr Oliver Stein. Edasist võiks jätkata umbes 7 lehekülje pikkuse tehnilistest detailidest pungil jutuga, kuid lasen piltidel ja lühikestel faktidel sel korral tehnojutu üle võidutseda. Lühidalt öeldes oli see üks parimaid ekskursioone saeveskisse, millel üldse käinud olen - kogu tootmisahel näidati algusest lõpuni, kõikides juhtpultides sai käia ning küsida ja päeva lõpuks tekkis kogu siinsest metsamajandusest (täistüved) täiesti uus arvamus. Kõigest siis järjekorras:

Tooraine varumine: peamiselt Põhja-Saksamaa (Schleswig-Holstein, Mecklenburg-Vorpommern ja Niedersachsen) ja Taani. Mecklenburgi liidumaalt võib vedada ainult kuni 18 m pikkuseid palke, mujalt 20 m. Varemalt oli autodel peal 25 tm jagu materjali, kuid sellega mindi lubatud 40 tonni piirist üle. Nüüd on autodel 20-25 tm peal, s.t. 6-8 pikka palki ja kõik. Politsei pidi regulaarselt otse saeveski väravas autosid kaalumas käima. Klassika. Vedu käib ööpäevaringselt, päevas tuleb kohale u. 600-800 tm materjali. Ümarmaterjali ladu on 30 000 m3, mis on veskile u. 5 nädala varu. Kui koorem maha laetud, siis tõstab auto kahveltõstuk metsamaterjali asemel hoopis tüki rauda ja kaks telge topeltrattaid endale selga ning on selle tulemusel tühjalt liikudes väga kompaktne ja kuluefektiivne. 

Seejärel läbib materjal sorteerliini (polnudki oma silmaga 20 m pikkuse materjali sorteerliini näinud) ning siis läheb palk veel liinil olles tüükaosa ümaraks freesimisse, seejärel koorijast läbi ja siis "paljastatult" otse 3D mõõtjasse. Operaatori kabiinis on kohe ekraanil näha CAD-tarkvarale sarnane igas suunas liigutatav ja üle vaadatav 3D mudel koos kõikide kõverustega ning kohe ka esialgne saekava. Seal toimubki kohe iga noti optimeerimine - Holz Ruser teeb ainult tellimuse peale materjali, s.t. standardmõõte lattu ei tehta. Juba mõõtmisliini peal viiakse arvuti poolt kokku klientide tellimus ja selleks sobiv materjal. 

Saeliin ise oli samuti voll-automatisch ehk siis võimeline 50 jooksvat meetrit saematerjali minutis tootma. Kuna lõigatakse väga suur hulk eri mõõte korraga, siis on see näitaja 3 korda väiksem suurtest veskitest, mis põristavad standardmõõte, nagu Vändrast saelaudu ....
Märkimisväärne on see, et juba mõõtmisliinilt on teada 3-dimensiooniline täpne mudel igast palgist, siis keerab arvuti saeliini sisse sõitva noti veel täpselt õigesse asendisse, et planeeritud saekava võimalikult optimaalne oleks. "Puit on kallis," ütles härra Stein. Pildil just masinast läbi jooksnu pruss ja lauad, mis järgmisel liinil servamisele lähevad. 

Edasi 180 m pikkusesse halli, mis on täis enda saetud-kuivatatud ja ka sisse ostetud KVH-d. Mida? Konstruktionsvollholz ehk ehituse standarditele vastav täispuit. 

KVH käib liinilt läbi, käsitööna markeeritakse halvemad oksakohad fotosilmale loetava markeriga ära ning siis tükeldab saag jupid valmis pikkustega paarkümmend sentimeetrit kuni paar meetrit. Masin freesib otsad ära ja sama lükkega on juba liim vahel ning siis surutakse kokku. Niimoodi tekivad kuni 20 m pikad prussid. 

Naljatasin siis, et "nüüd on teile meeldiv 20 m pikk materjal jälle tagasi ühes tükis ja oletegi jälle õnnelikud.....". Igal juhul optimeerib arvuti jällegi õiged pikkused, värskelt liimitud puit läheb höövlist läbi ja lõigatakse tellitud pikkusega juppideks. Täna olid nendeks konkreetse kliendi sarikad. Edasi pakendamine ja kõik ... ? Mitte siin. Saeveskil on veel oma puidutöötlemise tsehh, kus töötavad kõrgelt välja õppinud insener-puussepad, kes teevad juba CAD-tarkvaras sisse tulnud nt. katuse konstrukstiooniprojekti kohaselt kõik vajaliku materjali valmis, nii et ehitusplatsil jääb üle ainult kokku panna. 

Täisautomaatne 3D freespink tahab ainult õigete pikkustega juppide ette tõstmist ning pärast õiges järjekorras materjali otse kliendile mineva kaubana transpordiks komplekteerimist. See keerukus, mis tasemel detaile valmistati, oli minu jaoks midagi erakordset. Küsisin paar küsimust ka selle peale ütles operaator ilma naljata: "See masin teeb sulle täispuidust õllekannu koos sangaga ka valmis, kui soovid". Paar nalja hetkel käivast Oktoberfest'ist kuulusid muidugi asja juurde. 

Nii et väga optimeeritud, üleni tehnikat ja elektroonikat täis tootmine. Kõrgtase. Ja selle kõige juures efektiivne. Märgin ära veel selle, et ainuüksi tootmisjääkidest müüakse välja 11 (!) erinevat sortimenti: erinevad fraktsioonid freesijäätmetest, s.h. jaotus puuliikide kaupa, mis läheb kõrgklassilise tselluloosi tootmiseks. Nt hariliku kuuse freesijäätmete hulgas ei tohi olla sitka kuuse punakaid jäätmeid - rikub kohe värvi. Lisaks erinevad saepurud ja ka hakkpuidud (puukoorega ja puukooreta). Mõelge vaid, mis tehniline tase peab olema, et tootmises, mis kogu aeg vastavalt kliendile tegutseb, kõiki neid jäätmeid eraldada, koguda ja seejuures kvaliteeti tagada.