Kuna viimastel päevadel internetti pole saanud, siis on blogi lõpetamise moment vajunud praegusesse hetke. Oleme selle kirja kirjutamise hetkel saabunud just Eestisse, sõites meid truult teeninud autoga üle Eesti-Läti piiri.
Sel korral varusime tugevalt aega ja me EI jäänud Travemünde-Ventspils laevast maha. Ausalt öeldes, varusime nii palju aega, et mitte midagi ei jäänud maha, mitte ükski tegu ei jäänud tegemata ega sõna ütlemata. Saime oma praktikajuhendajaga korralikult hüvasti jäetud, meile korraldati veel eelmisel õhtul kohtumine tema vanematega, kes mõlemad üle 80. Sõime tehtud kooke ja ajasime mõnusalt juttu, tundes end kui ühise perena. Mis ka mõnes mõttes nii oli selle kolme nädala jooksul.
Elasime ju oma juhendajaga sama katuse all, kõrvalkorterites, läksime alati kell kaheksa hommikul koos tööle ja tulime töölt tagasi samal ajal, ehk siis igal ajahetkel kõrvuti.
Viimastel päevadel käisime juhendajaga vaatamas tema oma metsi, mida tal on kokku 170 hektarit. Viimase kahe aastakümnega on ta palju eriilmelisi kultuure rajanud - puhaskuusikutest tammikuteni, vahtra-lehisemetsadest nulu-jõulupuude istandusteni.
Saime ka näha selle mõisa eraruume ja nende sisustusstiili. Kogu alumine korrus on pererahva enda ruumid. Kuigi samas kohas on kindlusloss olnud juba 12. sajandist, siis praegune mõisahoone on ehitatud 1835 peale seda, kui eelmine maja maha põles.
Praktika lõppedes jätsime mõnusalt oma praktika juhendajaga Rolf-Martin Niemölleriga hüvasti ja saabuski "pidulik" hetk, mil ta allkirjastas meie praktika aruanded, andes tunnistust, et oleme edukalt ja saksalikult koolitatud.
Kokkuvõtteks võib ütelda, et praktika oli tõeliselt mitmetahuline ja samal ajal intensiivne. Kõik päevad olid põhimõtteliselt täistööpäevad, vahel ka ilma pausideta. Saime käia pea igal päeval metsas, põhjalikult tutvuda nii erametsades toimuva kui riigimetsa majandamisviisidega. Ülaltoodu aitas mõista, mida tähendavad pikaajalised metsanduslikud traditsioonid ning samas võimet kohanduda muutuva maailmaga (puiduturud, kliima soojenemine, poliitilised põhjused lehtpuupuistute eelistamisel, jms). Tagasi vaadates on meelel rõõm, et seda kõike nii vahetult kogeda ja näha sai. Täname selle võimaluse eest!
Arvo Aljaste / Margus Paesalu
No comments:
Post a Comment